Kohtla-Järve Gümnaasiumi aatriumikohviku KOHT37 külalised said 4. detsembril nautida õdusat kirjandusõhtut kooli kirjandusõpetajate Eliisa Puuderselli ja Anastassia Aleksandrova eestvedamisel. Südamlikud rahulikku talveaega sobivad mõtted vaheldusid värvikate kirjandusteoste ettelugemisega. Kohalolijatel oli võimalus ka endal loovkirjutamist proovida – kirjutajatele anti 10 minutit aega, täielik väljendusvabadus ja inspiratsiooniks valida 3 sõnapaari vahel: valged lumekristallid, õhtu lõhnad ja hinge kõla.
Mõned valminud 10 minuti teosed on teie ees:
Hinge laul
Lumehelveste saatel poriselt libedal teel
kihutas tühjus, rattaidki polnud ta reel.
Aeglase kumina kõrvulukustav kaja
igatsuse, kurbuse räämas kodumaja.
Külmast punane, sulgunud nina
hooples ja kraakles kui mina ja sina
hoomis ahnelt õhtu meelaid lõhnu
oli kui laps: “ ma teen ju kähku!”
Südames sel võidujooksu algus
ohkis ja virinal venitas
hingepuhkeid hoolega ta sobitand
süda oli väsinud, kuid jalg veel astus
kurbusepisarate armutus sirinas.
Jalg veel astus, aga südant enam ei jätkund.
– Elizabeth Veri
. . .
Valged lumekristallid on sekundiks süütud
siis nad tuhmuvad-sulavad-oigavad-surevad
väävlises tahmas inetus pigis ja roosteses nões
linn on vines ja mehed on vines
ja õhtu lõhnad roomavad sisse igast praost
mürgised-roojased-saastesed õhtu lõhnad
See räpane lehk on kui vale noot kolmkõlas
musta lume kristalne õhtune haisev hingekõla
Valged lumekristallid kaotavad sajandiks süütuse
– Neeme Kuningas
. . .
Päkats vahtis lääpas kuud
täna tahaks miskit muud
vorsti hais ja kapsa plöga
mind ei motiveeri väga
teised tüübid kaunid kõhnad
plõksivad, et ära vingu
need on jõuluõhtu lõhnad.
– Kaire Jõe
. . .
Õhtu lõhnad
toovad tagasi
Su mu juurde.
Ja ongi hea.
Aga miks ma Sind ei taha
päriselt?
Õhtu lõhnad söövad seest mind
kui toidulõhnad,
kui on nälg.
Paneks Su karpi
ja padja alla.
Aga ära välja tule…
Su lähedus on hea,
Su lõhn ja Su hääl,
Soojus ja tung.
Ainult karbi sees.
Mitte päriselt.
Sest päriselt
oled Sa inimene.
Kellele kuulub Su süda?
Kellele, kui üldse?
Miks ma Sind ei taha?
Aga keerab sees, kui ütled…
Miks küsida üldse?
– anonüümne autor
. . .
Sa vaatad mind.
Päriselt.
Silmis see sama helk
mis tookord ütles mulle et
rotid on jälle keldris.
Mu huultelt libiseb ohe
ja sa teed ta omaks:
‘’Kurat! Ma ju ütlesin Toomas!’’
Oleks meil olnud mürk
nad oleksid ammu koomas!
Ühtäkki märkan ma
märkamatult
kuidas õhtu saab täis
mulle nii tuttavat lõhna
Roti.
Roti lõhna.
– anonüümne autor
