Hetkel, kui olen Toila laululava juures autost välja astunud, kõlvad naerusuise huvijuhi Reelika Maiste tervitussõnad. Registreerimistelgis õhkub korraldajatest vaid energiat ja entusiasmi, kõik osalejad tunnevad end oodatult. Leian kiirelt üles klassikaaslased, kuid kaua jutustada ei jõuagi – pärast paariminutilist suvemuljete vahetamist sammub lavaesisele platsile koolidirektor Hendrik Agur ning võtab väärikalt mikrofoni. Mees kirjeldab lühidalt päevakava, tutvustab mõnda koolitöötajat ning seejärel venivad õpilaste suudele tahes-tahtmata lõbusad muiged: käes on õpetajate etteaste. Koolmeistrid tutvustavad end õppetoolide kaupa ning esitused lähevad aina loomingulisemaks! Kui matemaatikaõpetajate suurte erikujuliste valemitega kübarate peale kõlasid publikus tagasihoitud naeruturtsatused, siis võõrkeelte õppetooli esinemist saadavad varjamatud “Ooooo! Vau! Misasja??”. Tänu minutipikkusele “Hamleti” kuulsaima katkendi – olla või mitte olla? – tsiteerimisele on inglise keele õpetaja Raul Auksmann juba enne kooli algust üks populaarseimaid pedagooge! Publiku näol peegeldus sügav tunnustus õpetajate loovusele ja esinemisjulgusele ning ehk kadus vastumeelsus koguni mõne raske aine suhtes. Isiklikult tunnen pärast kuubikujulise kübaraga särava matemaatikaõpetaja Virkuneni nägemist palju väiksemat hirmu matemaatika ees! Tunnid pole loomulikult veel alanud…
Lõbusa tutvustuse järel algas päeva põhi- ning ühtlasi pikim tegevus. Iga õppetool oli ette valmistanud oma alale vastava tegevuse ning Toila laululava ümbrus oli muutunud miniseiklusrajaks. Jagasime end kaheksaliikmelisteks gruppideks ning asusime matkama. Ülesanded olid mängulised, ent loodusainete töötoas esitati laavalambi valmistamise kõrvalt paar küsimust ka ainete tiheduse kohta. Õnneks oli meid mitu ning vastamise au langes kaasõpilasele. Osalejate üldine lemmik oli võõrkeelte õppetooli tantsuklass.
Kahe ja poole tunnine seiklemine oli nii osalejad kui juhendajad põhjalikult ära väsitanud, sestap tervitati kutset lõunale kergendusohetega. Menüü suutis mind üllatada – väljasõitudele omaste saiakeste asemel auras ühekordsetes kaussides kanasupp. Täielikult traditsioone siiski ei hüljatud ning magustoiduks olid moosikeerud. Kõhu täis söönud, kuulasid õpilased rammestunult infotundi. Õpingutega seotu jäeti veel saladusse ning selle asemel saime täieliku selguse tulevaste ürituste osas.
Pärastlõunase unisuse peletamiseks tuli taas aktiivselt tegutseda. Seltskonnamängudes osalemine oli küll vabtahtlik, kuid pinkidele jäid istuma väga vähesed õpilased. Esimene mäng sarnanes pisut toolimänguga, kuid muusika katkedes pidi välgukiirusel ümbritsevate inimestega kindla liikmearvuga grupi moodustama. Kaheteistkümneliikmeliste rühmade tekkides algas levinud võistlus, kus paarilisega tuleb asjad käsi kasutamata kohale viia. Kuigi teatevõistlused pole minu erilised lemmikud, tegi õpetajate osavõtt mängu äärmiselt lõbusaks! Pedagoogid olid õpilastega võrdselt hasardis ning kinnitasid suurepäraselt direktori sõnu “Õpetajad on teie partnered!”.
Tutvumispäev hakkab lõpule jõudma, kuid enne kojuminekut tuleb selgeks saada koolitants. Särasilmne kehalise kasvatuse õpetaja on kokku pannud kava,mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini sõna “lahe”. See pole üheltki sammult vanamoeline ning iga liigutus on noortepärane ja reibas. Tuju tõstavad ka kiidusõnad, millega juhendaja tantsijad heldelt üle valab. Oma esimese etteaste teeb kooliorkester, kes on lisaks koolihümnile ära õppinud tantsuviisi ning koguni paar poplugu. Päevaga on uus hümn üsna hästi selgeks saanud, selle imekaunis viis ja Aapo Ilvese loodud võrratud sõnad jäävad pähe justkui iseenesest. Osalejad saavad orkestri saatel veel pisut jalga keerutada ning Toila laululava hakkab vaikselt tühjenema. Õpilastele on naerupitser terveks õhtuks näkku vajutatud ja elevus-ärevus uue kooliaasta pärast kasvab veelgi. Jällenägemiseni, koolipere!
Elisabeth Viil