31. oktoobril külastas Kohtla-Järve Gümnaasiumit Riigikogu nelja koosseisu liige ja praegu väliskomisjoni aseesimehe rolli kandev Marko Mihkelson, kes pidas gümnasistidele loengu Brexitist, Hiina globaliseerumisest ning Eesti riigi iseseisvusest NATO ja Euroopa Liidu liikmena. Kohtla-Järve Gümnaasiumi abituriendid Elizabeth Veri ja Elisabeth Viil viisid külalisega läbi ka intervjuu.
Intervjuu Marko Mihkelsoniga
Paljudele seondub poliitika esmalt bürokraatia ja pikkade mittemidagiütlevate vastustega. Sageli jäävad märkamata poliitikute ainulaadsed isiksused ja poliitika põnev vaheldusrikas maailm. Noortel on oluline hoida end eduka tuleviku kindlustamiseks ühiskonnas toimuvaga kursis ning tutvuda edulugudega, millest õppida ja juhinduda. Kohtla-Järve Gümnaasiumi õpilastel oli suurepärane võimalus kuulata, kaasa mõelda ja õppida Marko Mihkelsonilt, kes on Eesti ajakirjanik ja kogemustega poliitik.
Palun tutvustage end lühidalt.
Minu nimi on Marko Mihkelson, olen veel viimast kuud 49-aastane (naerab). Sündisin ja kasvasin üles Valgas, käisin Valga koolis ning hiljem läksin Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Ma ei ole tuvastanud, kust sain maailmast huvitumise pisiku, aga on olnud ülimalt põnev tegutseda 1990. aastatel Postimehe ajakirjanikuna ja nüüd juba 16 aastat Riigikogus. Peaasjalikult tegelen välispoliitika- ja julgeolekuküsimustega, olen Riigikogu väliskomisjoni aseesimees ning esindan Reformierakonda.
Miks võtsite suuna poliitikasse? Kas soovisite maailma parandada?
Ma arvan, et poliitika valis minu. Enne Riigikokku valimist polnud mul poliitikuks saamine mõtteski. Kui olin ajakirjanik, elasin keskkonnas, mis mulle meeldis: kajastasin sündmuseid ohtlikes olukordades Tšetšeenias ja vähemohtlikes, näiteks Moskvas. Inimesed teavad suurte väljaannete ajakirjanikke. Pärast seda, kui 1997. aastal Moskva korrespondendikohalt tagasi Eestisse tulin, sain Postimehe peatoimetajaks. Selle tuntuse pinnalt tehti ettepanek poliitikuna kandideerida. Toona tekkis Eestis uus poliitiline liikumine Res Publica, mille kaudu ma poliitikasse tulin. Läksin valimistele teadmisega, et huvitav on proovida – ma ei kujutanud ette, et sellest kujuneb 16 aastat põnevat tööd Riigikogus.
Milles peitub Teie edu saladus? Kas Te ei ole mõelnud vahelduseks teist ametit proovida?
Ütleme nii: ajaloolasena saad ettekujutuse, mis ajas ja ruumis sa tegutsed, kui suur või väike sa nii riigi kui inimesena oled, et mõista oma olemust ja tegevust. Ajakirjanikuamet annab võimaluse olla uudishimulik – see uudishimu peab tulema iseendast – et läbi selle avastada midagi, mis on siiani teadmata nii enda kui teiste jaoks. Kui mõelda, et sa toimid poliitikuna valijate huvides, siis pead olema võimeline seletama asju, mis neile korda lähevad ning kaitsma nende huvisid. Kaks baasi minu kujunemises, ajakirjandus ja ajalugu, annavad mulle võimaluse selles valdkonnas maailmaasju, välispoliitikat, rahvusvahelisi suhteid seletada parimal viisil, mida oskan. Põhiliselt paelub see kõik mind sellepärast, et on ülimalt huvitav! Ma olen inimene, kellele rutiin üldiselt ei meeldi. Just see, et maailm on pidevas muutumises ja loob üha uusi arenguid, hoiab mind alati justkui ärkvel. Lisaks paneb ajakirjanikuveri kogu aeg küsima “Miks?”.
Kuidas on Teie üsna järsud ja otsekohesed väljaütlemised mõjutanud inimeste suhtumist Teisse?
Jah, ma olen sedamoodi tegelane, kes ei taha käia nagu kass ümber palava pudru. Teinekord tuleb õhk puhtaks lüüa ja öelda nagu asjad on. Poliitikute puhul on sageli probleem, et nad räägivad hästi palju mitte millestki. See on üks põhjus, miks täna tahetakse pigem näha poliitikuid, kes vähem keerutavad. Mina olen püüdnud oma poliitilises tegevuses ennekõike rääkida ja arvata nendest asjadest, millest midagi tean. Küsitakse kõikvõimalikke asju, aga võtan sõna valdkondade teemal, milles olen end harinud ja kogemusi omandanud – puudutagu see siis välis,- kaitse- või julgeolekupoliitikat. Vahel on tunne, et “Aga nii on ju õige!” või “Nii peavad asjad olema!”. Sel hetkel võib tunduda, et nendes ütlemises on teravust, aga kui pidada silmas arvamusi rahvusvahelises kontekstis, lähtun alati Eesti huvidest. Kui tahame oma julgeolekut ja stabiilsust säilitada, peame ennekõike teadma, mis on meie jaoks oluline, ja seda võimalikult hästi kaitsma.
“Euroopast ja maailmast eestlase vaatekohast” on teie blogi, kuidas Teil sellega läheb ning mis eesmärgiga Te blogi peate?
Ma arvan, et sotsiaalmeediata pole ühelgi poliitikul võimalik toimida. Täna mõtled, et kuidas üldse oli varem võimalik inimestega suhelda, toimida ilma mobiiltelefonita. Võib-olla on ajaveeb tänaseks juba aegunud vorm, noored vaatavad rohkem selliseid kanaleid, nagu Youtube ja Instagram. Blogi 2006. aastast, on loomulik jätk ajakirjanikuametile ja praegu peaks mul olema umbes 1300 lugu. Sama aktiivne olen Twitteris ja Facebookis. Nende kaudu saan teada anda, mida ühest või teisest asjast arvan, ja näidata, et olen olemas. See aitab inimestel otsustada, kas potentsiaalne kandidaat väärib toetust.
Käisite mitmes raamatukogus tutvustamas oma raamatut “Murdeajastu”. Kas kuulajate arv vastas ootustele? Milline oli publiku meeleolu?
Ootan väga suure huviga tänaõhtust kohtumist Jõhvi raamatukogus! Teist raamatut kirjutada oli väga põnev kogemus. See on protsess, kus tuleb aeg maha võtta. Pikemat teksti luues ei saa lühilausetega hakkama, pead selle maailma kujundama kirjutamise kaudu. Raamatu kirjutamine, nagu ajakirjanikutöö, on väga hea eneseharimine. Rumalamaks ei ole võimalik saada! (naerab) Kutsudes kaasa mõtlema, mõjutad ka teisi inimesi. Minu raamatuesitlused on olnud väga ägedad! Esiteks on väikestes kohtades väga palju mõnusaid raamatukogusid, kus inimestele on teadmiste saamiseks mugav keskkond loodud. Teiseks – inimesi huvitab maailm! Nendel kohtumistel on olnud vähem ja rohkem inimesi, aga alati on olnud hästi põnevad arutelud.
Käsitlete “Murdeajastus” mitmeid ühiskonda puudutavaid teemasid. Mis on raamatu eesmärk?
Raamatu eesmärk on osaliselt seotud sellega, millest täna rääkisin. Sellest, et maailm on suures murdumises ja muutumises – siit ka pealkiri “Murdeajastu”. On õnn ja õnnetus – loodan, et pigem õnn – elada ajal, kus maailm muutub sel moel nagu 200-300 aastat tagasi. Kirjutasin raamatu eelmisel aastal. 100 aastat Eesti riiki – oli tore teha väike kokkuvõte, kus me oleme, milline maailm meie ümber on ja kuhu ta liigub. Raamat koosneb kahest osast. Esimeses on minu 25 aasta jooksul loodud artikleid, mis näitavad minu mõttemaailma kujunemist. Panin tähele, et tajusin juba 1993.-94. aastal neid trende ja arenguid, mis olid enda jaoks justkui kerged sabakergitamised. Mitmed lugejad on hiljem öelnud: “Väga huvitav oli!” See raamat selgitab, kus me täna oleme ja kuidas siia jõudsime. Mul on tegelikult juba paar uut ideed ja töötan uute raamatute nimel!
Mis on viimane raamat, mida lugesite?
“Ego on su vaenlane”. Väga põnev raamat, kuulan seda audioraamatuna pikkadel sõitudel. Teos räägib sellest, kuidas kasutada efektiivsemalt oma teadmisi ja suruda maha neid negatiivseid iseloomuomadusi, mis on loomu poolest kaasa antud või kujunenud. See jutustab, kuidas käituda mitte ainult teiste, vaid ka iseenda jaoks parimal moel. On hea võtta peegel ette, vaadata, mida raamatus on kirjeldatud, ja kuidas sa ise sellega suhestud. Ehk õpid midagi paremaks muutma.
Kuidas hindate Eesti praegust julgeolekuolukorda?
Keeruline, aga lootustandev. Midagi pole teha, Venemaa naabruses olemine esitab paratamatult väljakutseid, sest meil on sageli erinev arusaam, mis suunas maailm liigub. Eesti jaoks on kaitstus ja julgeolek äärmiselt oluline ning olukord on väga hea. Valime ju ise endale kindlustuspoliisi ning Eesti on teinud Euroopa Liidu ja NATO näol kindlustusagentuuride osas parima valiku, eriti väikeriigina.
Mil määral Eesti ja Venemaa koostöö jätkub?
Mina olen optimist. Ma arvan, et ühel hetkel saame meie ja elanikud teisel pool piiri aru, et kahel naabril on parem olla heanaaberlikes suhetes kui olukorras, kus väikeriik peaks tundma hirmu suure riigi ees. See võtab aega, aga kui tarkust jagub mõlemale poolele, suudame väikeste sammudega ka kõige keerulisematel aegadel leida lahendusi, mis muudavad inimeste elu ja läbikäimise paremaks.
Meie koolis õpib väga palju vene keelt kõnelevaid inimesi. Kuidas võiksime neil aidata eesti kultuuriruumi sulanduda ja õpitulemusi parandada?
Ma usun, et eri rahvusest õpilaste koosõppimine peaks juba iseenesest motiveerima. Kui on arusaam, et haridus on hea ja tuleb kasuks, siis pole ju päritolul ega rahvusel tähtsust. Teinekord peame lihtsalt andma aega. Mingites küsimustes ei saa öelda, et nüüd peab olema nii ja teisiti ei saa. Eesti kontekstis töötab kõige paremini see, kui vene emakeelega inimesed valdavad ka eesti keelt, suudavad osaleda selles debatis, mõjutada otsuseid koolitasandil ja hiljem muudes eluvaldkondades.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tegi hiljuti avalduse, milles soovis LGBT-ühingud riikliku toeta jätta. Kas te toetate seda avaldust?
Ei, kindlasti mitte!
Milline on praeguse valitsuse tulevik?
Mida kiiremini see valitsus laguneb… (naerab) See on puhtalt isiklik poliitiline seisukoht ja see on tegelikult seotud eelmise, LGBT-teemalise küsimusega. Ma arvan, et me ei saa ujuda vastuvoolu maailmale, mis meie ümber on. Eesti edu võti on avatus. Eesti peab olema konkurentsivõimeline riik, mida maailmas tuntakse edumeelsena, mitte oma inimestele tõkkeid ja piiranguid seadvana. Vabadused loovad alati parema keskkonna kui piirangud. Ma arvan, et muutused tulevad ja antud valitsus, mis praegu on võimul, väga pikaajaliseks ei kujune.
Kert Kingo astus tagasi. Kas järgmine EKRE poolt esitatud kandidaat on Teie arvates parem või satume ühe räästa alt teise alla?
Ootame nime ära. Kuna ma olen väliskomisjoni aseesimees, peab see isik tulema oma seisukohti tutvustama meie komisjoni. Ütleme nii, et Kert Kingo lihtsalt ei sobinud ministriks. Ta ei tundnud absoluutselt valdkonda ja ei olnud selleks valmistunud. Võib-olla nad õpivad vigadest, aga ma kardan, et selles ministriameti valdkonnas on nendes küsimustes samaaegselt pädev olla väga keeruline väljakutse. Aga see ei ole võimatu! Probleem on ka selles, et EKRE peaeesmärk on lõhkuda Eesti IT-mainet ja see ei klapi kuidagi minu varasema jutuga: Eestit tuntakse kui innovatiivset, e-teenuseid arendavat ja pakkuvat digiriiki. See on väikeriigi puhul ülimalt unikaalne. Väikeriike on maailmas palju, meie riigi puhul on eelteadmine: “Oo, Eesti! Teame, et kõik eestlased oskavad arvutit parandada ja kõik on digiasjatundjad.” See on väga suur kapital ja seda tuleb tugevalt hoida.
Kuidas hindate Eesti haridustaset ning kuidas võiksime seda parandada?
Eesti haridus on tegelikult ülihea! Eestil on suurepärased tulemused ja konkreetsed faktiteadmised. Rohkem peaks õpetama vaidlemist ja arutlemist ning julgustama õpilasi esitama küsimusi. Tähelepanu võiks pöörata ka analüütilisusele: kuidas jõuda punktist A punkti B parimal viisil? Eesti on väike, meie elu sõltub sellest, kui edukalt suudame oma tooteid ja teenuseid müüa ja muul viisil end maailmale arusaadavaks teha. Seda saame teha siis, kui meil on oskused debateerida, väidelda, arutleda, kõnesid pidada, mitte karta rumalaid küsimusi. Ükski küsimus ei ole rumal, ainult vastused saavad olla rumalad!
Intervjueerisid Elisabeth Viil ja Elizabeth Veri, G3
